Kust saab alguse ebapiisavuse tunne?

1. Varajased kogemused ja kasvatus

* Kui laps kogeb, et ta peab armastuse või tunnustuse nimel pidevalt pingutama, võib täiskavanuna jääda püsiv tunne, et ta „ei ole piisav“.

* Võrdlemine õdede-vendadega või teiste lastega ( „vaata, kuidas tema saab hakkama, aga sina….“) jätab mulje, et enda väärtus sõltub saavutusest.

2. Sotsiaalne ja kultuuriline surve

* Meedia ja ühiskond annavad ideaalkujutlusi edukusest, välimusest või elustiilist, mis võivad panna tundma, et oma elu ei vasta standarditele.

*Hariduses ja töökohal pidev mõõtmine, hindamine ja võrdlemine tugevdavad tunnet, et alati saab paremini ehk praegu ei ole piisav.

3. Isiksuseomadused

* Madal enesehinnang või krooniline kahtlus enda võimekuses teeb inimese haavatavaks väliste hinnangute suhtes.

* Perfektsionism ja kalduvus enesekriitikasse suurendavad ebapiisavuse kogemust.

4. Traumad ja negatiivsed kogemused

* Läbielatud kriitika, kiusamine või hüljatus jätavad sügava jälje.

* Suured ebaõnnestumised (töö, suhete või tervise vallas) võivad vallandada sisemise loo „ma ei ole piisav“.

5. Bioloogilised ja psühholoogilised tegurid

* Mõnel inimesel on geneetiliselt või neurokeemiliselt tugevam kalduvus ärevusele ja negatiivsele Mina-pildile.

* Krooniline stress või läbipõlemine muudavad aju tööd- raske on näha enda tugevusi ja saavutusi realistlikult.

Sageli on ebapiisavuse tunne justkui õpitud sisemine hääl, mis kordab varasemast pärit sõnumeid ( „sa pead rohkem pingutama“, „sa ei ole piisavalt hea“, „vaata enda õde, tema sai hakkama“ jne). Samas ei ole ebapiisavus kaasasündinud- mistõttu on võimalik õppida seda häält ära tundma, kahtluse alla seadma ja tasapisi muutma.